Hullemaks enam ei saa 02/22/2012
Ja nii ongi. Laupäeval poegis üks noor utt, kes mul juba reedest eraldi oli pandud. Poiss ja tüdruk, nagu meil juba traditsiooniks. Utt aga oli väga närviline, kaapis muudkui maad ja sellega koos ka oma lapsi vahepeal. Seepärast ma neid lähemalt torkima ei läinud. Samal ajal aga tegi poegimisnurgas (kõik poegijad eelistavad millegipärast sama kohta, kui asjaks hakkab minema) väga õnnetut häält teine noor utt. Panin siis temagi eraldi boksi. Kui tal aga veekott juba tükk aega rippunud oli ja midagi ei toimunud, läksin asja uurima. Tulemas oli ainult 1 jalg. Eks hakkasin siis proovima sinna juurde ka muud vajalikku otsima. Leidsin ka teise jala, aga pea ei tahtnud kuidagi kaasa tulla. Sättisin pea jalgadele, nii kui natuke edasi liigutasin, keerdus pea kõrvale. Ja niimoodi ikka päris korduvalt. Helistasin oma kenadele tohtritele Lillele &Antsule. Nad olid Setumaal ja püüdsid anda juhiseid, aga mul ei õnnestunud ikka midagi teha. Ise haigusest niigi nõrk ja pea tund aega juba pusisin, käsi oli nii väsinud juba, et ei suutnud enam näppe sirutada . Õnneks said arstid siiski kohe meile appi sõitma hakata (mis võttis ka oma tunni). Selgus siis, et lambal pole emakakael piisavalt avanenud (harvaesinev häda) ja sealt ei olegi võimalik midagi kätte saada. Lõõgastav süst, epiduraal ja jälle tükk aega ootamist. Vahepeal aga jäi Lillele silma-kõrva, et need teised päeval sündinud talled pole küll süüa saanud. Läksin siis selle närvihaige ema juurde kontrollima- ja nii oligi- nisadel alles korgid ees. Eks siis lüpsin ja Lill õpetas, kuidas sondiga sööta. Nii et tänu talle pääsesid ka need kaks väikest hullemast. Aga siis see hädaline- lõpuks sai Ants asjad niikaugele, et sai talle kätte. Pani ta maha ja kõigi suureks üllatuseks hakkas see liigutama. Uskumatu, aga talleke oli kogu selle mitu tundi kestnud jama üle elanud. Oli ka teine tall, aga see juba surnud. Jälle lüpsma, aga kuna emal endal ei tulnud midagi, siis läks loosi 2 päeva varem talled kaotanud vana ute piim. Hilisõhtul sonditasin veel kõik 3 värsket talle. Hommikuks olid kaksikud kenasti krapsid ja ema sai toidetud nad. Haige utt aga oli üsna äbar, sai süstid, tallele lüpsin amme. Esmaspäevaks oli utt pikali ja ei tahnud enam jalgu alla võtta, ning lõunaks oligi ta läinud ja talleke üksi. Eks siis tegin jälle ümberkorraldusi. Vana Hallpea üksikboksi rihmaotsa ja orvuga tema alla. Paar korda olin ka juba varem üritanud tallekest võõra nisa juurde viia, siis ei võtnud ta vedu. Nüüd aga ilmselt tühi kõht tegi oma ja tall oli valmis amme nisa imema. Vana utt muidugi ei olnud sellest vaimustatud, aga kinni hóides saime hakkama. Nüüd käingi siis võõrasema hoidmas, et orvuke (Õnneke) süüa saaks. Järgmine häda ilmnes, kui tahtsin sel vanal utel sabaaluse ja kintsud vähe puhtamaks pügada. Tal on tekkinud põletik ja eritub mäda- nii et tal ka nüüd süstid ja loodan väga, et ta paraneb. Esmaspäeva õhtul oli poegimisnurgas järgmine utt, kelle eraldasin. Boksidest suuremad talled lähevad edasi lasteaeda, et uutele ruumi teha. 2,5 tunni pärast vaatama minnes oli ta juba poeginud- üks valge tall jalgel. Lähemalt vaadates nägin poolenisti põhu all veel midagi. Surnud tall. Aga mis eriti kummaline- see oli üleni pruuni värvi- nagu pruun finull! Keha oli kuidagi kummaline- suurem ja lödi- ilmselt mingi seesmine väärareng. Aga see värv!? Ema on valge, Marju juurest pärit ristand. Ehk oskad, Sa Marju, kommenteerida?? Sellised kurvad lood siis meil. Nii et tõesti- kõige hullemad asjad on nüüd ära juhtunud ja edasi läheb kõik hästi! Vahvamatest asjadest- pügasin ära Navi. Aega läks oma 1,5 tundi. Aga asja sai, ja veel millist asja- mõnusalt siidist-pehmet-beezhikat angooravilla:) Üks pilt jäi tegemata, nimelt see, kus jänks sai selga uue kampsiku:)
Commentsmarju 02/22/2012 05:33
Oi sul neid "seiklusi" kohe hulgi... Liina 02/22/2012 13:57
No see pruuni värvi tall ei anna siiani rahu- kust küll selline värv? Pruun on ju üldse lammastel vähem levinud. Ja wensleyst isalt ei saa ka see olla- neil on värvilisest võimalik ainult must ja selle erinevad variatsioonid- hallid. Kaire 02/23/2012 07:51
No, kui nüüd lugeda sinu kirjut läbielamist, siis ütleks, et minu elu on siin päris lill... Sellisde läbielamised võtavad korra ikka tuju täiesti ära, vähemalt minu küll, aga midagi teha ka ju ei saa. Ole ikka tugev ja parem ootab ju ees, eks? Leave a Reply |
RSS Feed