Selle aasta viimasel päeval saab kirja lugu sellest, kuidas minust sai "LambaLiina" :) ehk siis lambapidaja. Nii mitmedki lambahuvilised või villasõltlased, kes minu juurde sattunud, on seda ka juba kuulnud, kuid olgu siis see päris alguse lugu kõigile lugeda.
Nimelt minu lapsepõlvekodus oli väike karjake lambaid, kevadeti koos talledega ehk max.15 looma. Ja lambad mulle meeldisid, minu meelest ei olnud armsamat loomalast, kui lambatall. Veidi suuremana tegelesin ka nende pügamisega. Loomulikult oli tüütu peaaegu käsitsi neile suvel heina teha, aga mälestused olid siiski pigem head.
Kui ma siis juba oma perega elasin, rääkisin ikka, et üskord teen ma endale lambafarmi, kus 107 lammast- 100 endale ja 7 huntidele. (seda viimast juttu ma nüüd, pärast sellesügisest hundirünnakut, kus kaotasin 3 wensleydale noorjäära, enam ei räägi).
Seda lambafarmi juttu räägiksin ma võibolla siiani, et kunagi....., ükskord.....
Aga siis ühel kevadel, kui ma viimaseid nädalaid oma kolmanda lapse ootel olin, kinkis mu vanem tütar mulle emadepäevaks kaks lambatalle :)
Need esimesed olid tumedapealised ristandid, aga vill päris oma lammastelt viis mind ketramise ja uue erilise villalambatõuni.
Tuleval kevadel on siis pisike juubel 10 aastat minu esimestest lammastest. Ja see kogus 107 on ka suvisel talleperioodil ületatud, ületalve hoian lambaid siiski vähem ja põhikari on veelgi väiksem. Kuna tegemist siiski erilise villaga loomadega ja pügamise jmt. tegelen üksi, siis rohkemaks pole võimu.
Head tulevat aastat kõigile lamba- ja villasõpradele!
Nimelt minu lapsepõlvekodus oli väike karjake lambaid, kevadeti koos talledega ehk max.15 looma. Ja lambad mulle meeldisid, minu meelest ei olnud armsamat loomalast, kui lambatall. Veidi suuremana tegelesin ka nende pügamisega. Loomulikult oli tüütu peaaegu käsitsi neile suvel heina teha, aga mälestused olid siiski pigem head.
Kui ma siis juba oma perega elasin, rääkisin ikka, et üskord teen ma endale lambafarmi, kus 107 lammast- 100 endale ja 7 huntidele. (seda viimast juttu ma nüüd, pärast sellesügisest hundirünnakut, kus kaotasin 3 wensleydale noorjäära, enam ei räägi).
Seda lambafarmi juttu räägiksin ma võibolla siiani, et kunagi....., ükskord.....
Aga siis ühel kevadel, kui ma viimaseid nädalaid oma kolmanda lapse ootel olin, kinkis mu vanem tütar mulle emadepäevaks kaks lambatalle :)
Need esimesed olid tumedapealised ristandid, aga vill päris oma lammastelt viis mind ketramise ja uue erilise villalambatõuni.
Tuleval kevadel on siis pisike juubel 10 aastat minu esimestest lammastest. Ja see kogus 107 on ka suvisel talleperioodil ületatud, ületalve hoian lambaid siiski vähem ja põhikari on veelgi väiksem. Kuna tegemist siiski erilise villaga loomadega ja pügamise jmt. tegelen üksi, siis rohkemaks pole võimu.
Head tulevat aastat kõigile lamba- ja villasõpradele!
RSS Feed
