Wensleydale Nora ilmutas märke laupäeva pärastlõunal. Käisin teda ikka aegajalt piilumas, aga ei midagi. Sulupind oli juba mitu korda läbi kaabitud, utt ise suhteliselt närviline. Kuna nägin, et asi päris õige pole, siis pärast laste magamapanekut läksin kell 23,30 lauta valvesse.
Istusin sulus põhupallil ja jälgisin utte. Lõpuks ometi heitis ta ka maha ja hakkas pressima. Aga pressid olid meeletult tugevad...... ja mingi tulemuseta. Lõpuks ometi ei tea mitmenda pressimisvooru ajal lupsas midagi nähtavale- ninake ja.... 3 jalga. Siis läksin kiiresti ligi, sest nii see talle väljutamine kindlasti ei õnnestu. Katsusin ja selgus, et ka teine nina on vaevalt 5 cm tagapool ootamas. Kaks kanget õekest ei olnud suutnud kokku leppida, kumb saab esimesena sündinu tiitli, ja pressisid koos edasi. Vaene ema! Lükkasin siis ühe jala veidi tagasi ja aitasin järgemööda mõlemad talled välja. Õnn, et sellise koos trügimisega ei kaasnenud ka mingit segiläbi olekut, mõlemad ilusti õigetpidi ja õiges asendis.
Ilusad parajad piigad, 4,3kg ja 4,6kg raskused.
Puhastverd jäärakeste ootajatele peame seega pettumuse valmistama, seni olen saanud vaid enda karjatäiendust. Jääb veel üks võimalus oodata maikuus kolmanda wensleydale ute poegimist. Või siis samal ajal esimesi 3/4 veresusega wensleydalesid.
Koju jõudes leidsin laudas viimasel paksul utel juba veekoti paistmas. Jälle käisin aeg-ajalt asjade käiku uurimas. Peale maakaapimise ei toimunud midagi. Kaks tundi pärast veekoti avastamist käisin igaks juhuks katsumas ja sõraotsake oli augu juures juba olemas. Ootasin siis ikka edasi, kuigi endal olid juba päris suured kahtlused. Lõpuks küll utt heitis ikka ka maha, aga ei mingeid presse, puhkis lihtsalt, nagu ikka lõpptiined uted lamades.
Kui möödas oli rohkem kui 4 tundi ja utel mingeid presse ei olnud, siis otsustasin sekkuda. Meeles oli eelmise aasta kogemus kui ka pikalt ootasin ühe vanema ute tegutsemist, kui veekott juba tunde rippus ja lõpptulemusena surnud talled ta seest välja võtsin.
Utt ise- Kämbu- on üsna arg tegelane. Seega ei jäänud muud üle, kui ta vägisi külili panna ja hakata tallekest välja aitama. Kõik oli ilusti õiges asendis, peake ehk veidi laiem, kui teistel ristanditel, ehk selle ema moodi. Tõmbasin välja kena poisi, 5,3kg. Õnneks oli temaga kõik hästi ja ka utt hakkas kohe oma emakohuseid täitma. Ja mõne minutiga liikusid juba uued sõraotsakesed nähtavale. Täiesti kummaline, miks sellel utel see sünnitegevus selliselt vaibus vahepeal? Jätsin ta siis vahepeal üksi toimetama ja kui ca tunni pärast uuesti läksin, oli ka kena tüdruk (5,2kg) olemas. Sellega oli utt siis ikka ise hakkama saanud.
Jamad muidugi veel jätkusid, sest utel on üks nisa väga suur. Jäme, et pihk on täis ja lisaks veel ka pikk nagu lehmal. Vastsündinud tallel seda suhu mahutada polnud igatahes võimalik. Eks siis kasutasin jälle oma võimu ja lüpsin ning sonditasin tallekesi, et seekord ei peaks lauta ööbima jääma. Sellise jämeda nisaga läheb enamasti paar päeva, enne kui ta normaalmõõtmetesse taandub.