Noored uted olid selle ca 40 päeva jooksul oma emadest ka ilusti üle saanud. Väljaarvatud adopteeritud Õnneke. No uskumatu, milline side neil kahel ikka tekkis! Ja tall on ka pigem oma kasuema, mitte pärisema moodi.
Nimelt oli mul kavas lüpsta endale piima siis, kui mul selleks soov tuleb ja ülejäänud ajal pidi vasikas ise lehma udara tühjendama. Kui aga kaks päeva pärast poegimist vasikal kõht sissepoole lohkus oli ja kõndides jalad risti taarus, sain aru, et ta pole ikka üldse süüa saanud. Eks siis lüpsin ise (niipalju, kui mu kasinad oskused lubasid), leidsin viimasest lapsest jäänud lutipudeli:) ja hakkasin vasikat toitma. Imes ahnelt ja pärast esimest 300ml pudeli tühjendamist tuli ka kohe eluvaim sisse. Hakkas ringi kepsama ja otsima, kust veel süüa saaks. No eks ikka minult - ja niimoodi 2 päeva. Küll üritasin teda ema udara juurde suunata, põlvili suruda ja nisa suhu toppida- ei midagi. Kaalusin juba variante, kellele ma oma lehma saaksin ära anda, sest igapäevaselt lüpsma hakata ei kavatsenud ma kohe kindlasti. Aga siis nelja päevaselt ühe järjekordse õppetuni käigus sai ta ometi aru, kust piim TEGELIKULT tuleb! Nii et lõpuks kõik laabus ja nüüd tean, et lehm laseb ka ennast lüpsta mul.