Selleks korraks siis kõik- viimane ootaja, wensleydale Gala, sai ka laupäeva õhtul omadega maha.
Viimase nädala lamas ta juba päris palju ja paar päeva oli tal ka tupelusikas (tänud jälle Antsule&Lillele) peal, sest tupp oli ikka pääris pikalt välja punnitanud. Selle võtsin küll mõni päev tagasi jälle ära, sest tundus, et asi paranes.
Laupäeva õhtupoole siis käisin korraks wensleyde laudas, kõik tundus olevat nagu tavaliselt. Gala oli oma boksis püsti ja nosis heina. Nagu ikka, vaatasin ma talle igaks juhuks ka tahapoole ja mis ma näen- kaks sõraotsakest paistavad. Sel päeval ma seda veel küll ei oodanud, mingeid märke, et lähiajal midagi toimuks, ei olnud. Aga ega siis midagi, rõõm ikka, et ometi viimane ka asja ära teeb. Tal olekski veel viimane nädal jäänud, kui arvestada aega, mil jäära juures olid.
Fikseerisin kellaaja ja läksin korraks toa juurde, väiksemad lapsed vaja sättida, et saaksin rahulikult poegijat valvata.
Kui 20 min. pärast tagasi olin, oli olukord muutusteta. Sõraotsakesed näha, utt ise aga rõõmus- rahul ja nabis heinaliblekesi. Jäin siis teda jälgima ja mina küll nii rahul polnud, sest tal ei paistnud mingeid presse olevat vähemalt 20min jooksul. Talleke ju selles kõige kitsamas kohas. Võtsin juba telefoni kätte, et tohtritele helistada ja küsida, kui kaua on normaalne, et sellises seisus asi paigal. Minutike- paar seisin siis veel niimoodi telefon näpus. Aga siis ometi tuli lambal press. Ta lasi ennast maha külili ja see hääl, mis siis koos punnimisega tuli...... ma pole veel midagi sellist kuulnud, kui välja jätta sünnitusmajas mõned häälekad venelannad.
Aga tulemust polnud mingit, talleke ei liikunud grammigi edasi. Rohkem ma igatahes oodata ei julgenud. Sain jalad välja sirgeks ja kuna pead ei mahtunud august välja aidata, tõmbasin vaikselt jalgadest. Õnneks tuli ka pea kenasti nähtavale ja tirisin edasi.. ja edasi.... ja edasi. Päris pikk tall oli;) Ja kui väljas, siis sai mu arvamus kinnitust, et oli üks pirakas tegelane. Ja väga tugev ning elujõuline, sest kohe hakkas määgima ja püsti ajama. See muidugi ei õnnestunud tükk aega, sest need ülipikad koivad ei kuulanud sõna. Ema muidugi ka pigem segas teda, sest lakkus ja nügis väga energiliselt.
Talleke siis erandkorras üksik (eelmised kõik eranditult toonud kaksikud), suureks rõõmuks uteke ja sünnikaaluks 6,7kg!!
Viimase nädala lamas ta juba päris palju ja paar päeva oli tal ka tupelusikas (tänud jälle Antsule&Lillele) peal, sest tupp oli ikka pääris pikalt välja punnitanud. Selle võtsin küll mõni päev tagasi jälle ära, sest tundus, et asi paranes.
Laupäeva õhtupoole siis käisin korraks wensleyde laudas, kõik tundus olevat nagu tavaliselt. Gala oli oma boksis püsti ja nosis heina. Nagu ikka, vaatasin ma talle igaks juhuks ka tahapoole ja mis ma näen- kaks sõraotsakest paistavad. Sel päeval ma seda veel küll ei oodanud, mingeid märke, et lähiajal midagi toimuks, ei olnud. Aga ega siis midagi, rõõm ikka, et ometi viimane ka asja ära teeb. Tal olekski veel viimane nädal jäänud, kui arvestada aega, mil jäära juures olid.
Fikseerisin kellaaja ja läksin korraks toa juurde, väiksemad lapsed vaja sättida, et saaksin rahulikult poegijat valvata.
Kui 20 min. pärast tagasi olin, oli olukord muutusteta. Sõraotsakesed näha, utt ise aga rõõmus- rahul ja nabis heinaliblekesi. Jäin siis teda jälgima ja mina küll nii rahul polnud, sest tal ei paistnud mingeid presse olevat vähemalt 20min jooksul. Talleke ju selles kõige kitsamas kohas. Võtsin juba telefoni kätte, et tohtritele helistada ja küsida, kui kaua on normaalne, et sellises seisus asi paigal. Minutike- paar seisin siis veel niimoodi telefon näpus. Aga siis ometi tuli lambal press. Ta lasi ennast maha külili ja see hääl, mis siis koos punnimisega tuli...... ma pole veel midagi sellist kuulnud, kui välja jätta sünnitusmajas mõned häälekad venelannad.
Aga tulemust polnud mingit, talleke ei liikunud grammigi edasi. Rohkem ma igatahes oodata ei julgenud. Sain jalad välja sirgeks ja kuna pead ei mahtunud august välja aidata, tõmbasin vaikselt jalgadest. Õnneks tuli ka pea kenasti nähtavale ja tirisin edasi.. ja edasi.... ja edasi. Päris pikk tall oli;) Ja kui väljas, siis sai mu arvamus kinnitust, et oli üks pirakas tegelane. Ja väga tugev ning elujõuline, sest kohe hakkas määgima ja püsti ajama. See muidugi ei õnnestunud tükk aega, sest need ülipikad koivad ei kuulanud sõna. Ema muidugi ka pigem segas teda, sest lakkus ja nügis väga energiliselt.
Talleke siis erandkorras üksik (eelmised kõik eranditult toonud kaksikud), suureks rõõmuks uteke ja sünnikaaluks 6,7kg!!
Gala- Matilla s.07.04
Siinkohal muidugi tõdemus, et UH abil saaks nii mõndagi reguleerida:) Sai see utt ju kõige pikemalt kaera ja oli tal ka isukest. Suurt kasvu ise ka muidugi, et julgesin vabamalt sööta. Ja pärast esimeste wensley tallede sündi, kes olid 3,2 ja 3,4kg, ei olnud ma ka enam eriti kitsi:)
Väikseid siniverelisi siis nüüd 4 tüdrukut ja üks poiss.
Laupäevaks plaanis olnud lokilammaste pügamine lükkus muidugi edasi, aga ainult päeva võrra- eile pügasin 2 nädalaste tallede ema Nora. Ta polnud küll eriti koostööaldis, talled kisasid kõrval boksis jne. Pügamine käis siis nii, et lammas püsti neljal jalal. ... igatahes on lokid nüüd leos...
Väikseid siniverelisi siis nüüd 4 tüdrukut ja üks poiss.
Laupäevaks plaanis olnud lokilammaste pügamine lükkus muidugi edasi, aga ainult päeva võrra- eile pügasin 2 nädalaste tallede ema Nora. Ta polnud küll eriti koostööaldis, talled kisasid kõrval boksis jne. Pügamine käis siis nii, et lammas püsti neljal jalal. ... igatahes on lokid nüüd leos...
RSS Feed
