Aasta lõpuks kokkuvõtvalt siit ja sealt :)

Kirjutamine juba pikalt unarusse jäänud, see on kui aega piiramatult käes:) st. kuna mu 3 a puhkus tiksus viimaseid päevi, siis tuli mingi otsus teha. Pärast tööandjaga läbirääkimisi otsustasin siiski mitte enam palgatööle naasta ja keskenduda rohkem oma kodustele ja loomastele ja villastele tegemistele.

Ühe eelmise sügise sibulapostituse kommentaariks niipalju, et loomulikult mu 25kg ei jätkunud kevadeni ja tuli juurde osta, seda küll mitte üle 10kg. Sel sügisel sai saagiks 60kg sibulaid, no kas saab või ei saa- ilmselt saab:)

Mu angoorajänksiga on aastaring täis saanud. Olen kõik 4 pügamise villa kokku kogunud (no sai paar pihutäit prooviks tehtud vahepeal) ja saak oli natuke üle 800gr. Minu arvates päris normaalne. Nüüd siis sai seda pehmet kuhja vormistama asuda. Tütar tellis mütsilõnga päris puhta angoorana. Ja pesamunale oli ka uut talvemütsi tarvis, sai lisatud 20% finulli ja kudumisel on kaelusmüts. Aga jah, 1 angoora on ikka selgelt vähe ;)

Minu 10st erinevas tõutuses, vanuses ja värvis kanast suvatseb muneda vaid 1 suvel vabrikust toodu. Söök on neil mitmekesine, erinevad terad, munakana mineraalilisand jne, enamasti on nende majas ka soojakraadid. Kust saada praegusel ajal juurde munejaid kanu?


Natuke suurematest loomadest, siis 2 kuuseks on saanud shotlase ja maatõu ristandtüdruk.
Karvane, kuigi mitte niipalju, nagu puhtad shotikad, aga sarnase tukaga küll. Eks sealt tukast ka millalgi väiksed sarvemuksud hakkavad paistma.

Elavad nad oma maakast emaga mul kodu juures ülejäänud karjast eraldi. Käivad vabalt laudas ja väljas. Parim on aga see, et saan lüpsta just siis, kui mul tekib vajadus või soov toorpiima järele nt. juustu teha vmt. Siis panen lihtsalt õhtul vasika emast eraldi ja hommikul saangi oma ca 5l piima:) Ideaalne variant mu meelest.

Vahepeal tulid meile üsna ootamatult 10 EPK ja EHF vasikat-mullikat. Hetkel olemegi nendega kahevahel, kas müüa või edasi pidada ja hiljem ammlehmadena kasutada. Välja ei taha neid talvel saata ja uues lamblas, kus nad elutsevad, ei ole see just parim kooslus, tekitavad palju niiskust jne.

On juttu olnud, et lambad on lärmakad loomad. Mina pean küll mainima, et minu omad on üsna vagased. Ju nad on minus nii kindlad, et ma nende eest piisavalt hoolitsen:)

Siin pildil on Suur Scott paaritusrakmetes, millest on mul küll jätkuvalt hea meel. Ei mingeid liigvarajasi ootusi ja pabistamist. Lambad ise on kolme erinevat värvi märgistusega, mõnel utel korraga ka kaks värvi, sest esimene paaritus pole ilmselt tulemust andnud. Või on võimalik selline asi, et jäär ka juba tiinestunud ute uuesti üle käib? Vanad uted olid paarituses septembris. Ja nüüd on jäärad uuesti töös detsembri algusest, et noored paaritada ja võimalikud tiinestumata vanad ka uuesti ette võtta. Nii ongi neist vanadest 2 uuesti üle märgitud ja üks wensley, kes septembris veel ei innelnud. Iseenesest käis kõik kähku- nädalaga olid kõik märgistatud. Siis vahetasin värvinõud jääradel, et uuesti paaritujad märkamata ei jääks. Ja üks noor ongi nüüd 15 päevase vahega uue märgi saanud. Teistega on kõik vaikne, nädala hoian veel ja siis lähevad jäärad jälle puhkama.

Edasi oleks plaan uted ka jaanuari keskel pügada, sest sügisel jäi see tegemata. Aga selleks tahan kindlasti kasutada spetsialisti abi, sest esimesed poegimised peaksid olema veebruari alguses ja selles staadiumis ma ise ei riski neid enam solgutada.Jja tuleb ka ilmaprognoose jälgida, sest uuel lamblal on siiani tagumine otsasein alles kilega kaetud. Üldiselt hoiab ka see päris hästi sooja, aga kui ikka 15-20 miinuskraadi väljas, siis hakkab sees põrandapinnal vesi külmuma.
 
Uus lambla on aga igati uhke:) Eesotsas on tulevased töö- ja olmeruumid- lambapesua/pügala, villavabrik:), saun ja köök. Seal siis saab kunagi teha koolitusi ja üritusi laadis "Lambasõbrad Liinavabrikus" ;)

Head aastalõppu, mürtsulist aastavahetust ja edukat uut aastat kõigile lamba-villa-käsitöösõpradele ja headele lugejatele-kaasaelajatele!