3 aastat tagasi sündis Elsal ja Harril selline valge mõmm :)

Sellest karvanunnust kasvas natuke suurem mõmm 

Ja siis sai temast uhke pull, kes meie suureks rõõmuks leidis endale päris oma lehmakarja :) Palju edu ja valgeid mõmme, Erik!

Häbematult pikk vaikus on olnud. Vabandused!

Ja ega nüüdki midagi väga pikalt ei pajata. Eelmise postituse kokkuvõtteks nii palju, et tallefinaal oli 20. aprillil, kui hilja õhtul, peaaegu juba uues päevas, koos wensleydale ute Galaga finisheerusime. Temalt siis punktiks sellele hooajale 2 väga ilusat, tugevat ja asjalikku talle poiss ja tüdruk, Kruudi ja Freeda :)

Talled kasvavad päris kenasti, osadel 75% wensleydale ristanditel tõotavad päris ilusad villad tulla. Rääkimata muidugi puhtatõulistest :)

Päris mitmed talled on juba broneeritud, kuid siiski on veel võimalik saada 1-2 wensleydale jäärakest.

Ka shoti mägiveised on poeginud. Praeguses vanuses on nad väga vahavd mõmmid.

Roosid on pärast pikka kuivavaeva ja mu enda kobadusest tekitatud tahmlaiksuse põdemist jälle õitsemas. Roosipeenardest käib iga päev üle jõuk abilisi, kes nii kasu kui ka lisatööd tekitavad. Oma siblimisega hävitavad na ilmselt nii mõnegi umbrohulible, aga samas tõmmatakse mulda ikka peenralt väljapoole, mitte roosipuhmastele :)
Hoolsad kanaemad on kasvatanud meie karja, eriti kukekarja :) Nii et kui kellelgi peaks olema vaja uut uhket kikast kanakarja või lihtsalt supikukke, siis pakkumisel on päris kirju seltskond.

Kevadel pügatud wensleydaledel aga kasvab uus vill oodatult kiiresti ja nt. Noral on hetkel seljas sellised vedrud.








Puhtaverelised noored wensleydaled aga kosusid pärast pügamist väga kenasti ja neid on praegu lausa lust vaadata. Kenad ümarad taguotsad ja laiad seljad, villast rääkimata.

Omaette vaatamisväärsus on muidugi wensleydale-finulli ristandutt. Kasv on muljetavaldav, vill aga lihtsalt võrratu.

Meie Rommibeebi on leidnud endale uue kodu.

Ja ka ainuke selleaastane puhtavereline wensleydale jäärake rändas uude koju- Saaremaale. Temast mul polegi viimasest ajast pilte saanud, aga villapikkus igatahes ligines juba vaksale.







Alles on veel mõned 75% wensleydale jäärad, kes praegu 4,5 kuused. Üheks näiteks siia Lasse, kelle ema on eelpoolnäidatud finulliristand.

Uut kodu otsib ka valge shoti mägiveise pull Eerik. Kuna ta on suguluses suurema osa meie karja lehmadega, siis tema kasutamine endal on suhteliselt tülikas ja tähendab mitme osakarja pidamist. Iseenesest on ta ilusa välimusega ja korraliku kasvuga loom, andnud juba edasi ka oma valget karvavärvust.

Suurematest töödest niipalju, et silmastatud said järjekordsed 3000
õunapuualust. Pluss ca 1000, mis eelmise aasta omadest silmi külge ei
võtnud (st. kasvama ei läinud). Eelmisel sügisel silmastatud taimedest
peaks kõigi eelduste kohaselt järgmiseks sügiseks esimesed istutusvalmis istikud
saama.
Minu jaoks uus teema, pole ma ju millegi taolisega varem
tegelenud. Taimekasvatust küll jah praktiseeritud üle paarikümne aasta
iseõppimise teel. Ja oma aias õunapuid aeg-ajalt poogitud.
Kuid istikute tegemine algusest peale on midagi uut. Iseenesest huvitav ja lahe,
uurida teadjamate käest, lugeda õpikutest ja siis kõik see ise praktikas läbi
teha. Natuke suur on lihtsalt see kogus õppimise jaoks ja kõige tülikam, nagu
vist kõige kasvatamise juures, on võitlemine umbrohuga.

Üldiselt tahaks juba rohkem voki taha jõuda ja üldse kõigi meeldivate käsitööliikidega tegeleda. Suvi on olnud väsitav :)

Kirjutamine juba pikalt unarusse jäänud, see on kui aega piiramatult käes:) st. kuna mu 3 a puhkus tiksus viimaseid päevi, siis tuli mingi otsus teha. Pärast tööandjaga läbirääkimisi otsustasin siiski mitte enam palgatööle naasta ja keskenduda rohkem oma kodustele ja loomastele ja villastele tegemistele.

Ühe eelmise sügise sibulapostituse kommentaariks niipalju, et loomulikult mu 25kg ei jätkunud kevadeni ja tuli juurde osta, seda küll mitte üle 10kg. Sel sügisel sai saagiks 60kg sibulaid, no kas saab või ei saa- ilmselt saab:)

Mu angoorajänksiga on aastaring täis saanud. Olen kõik 4 pügamise villa kokku kogunud (no sai paar pihutäit prooviks tehtud vahepeal) ja saak oli natuke üle 800gr. Minu arvates päris normaalne. Nüüd siis sai seda pehmet kuhja vormistama asuda. Tütar tellis mütsilõnga päris puhta angoorana. Ja pesamunale oli ka uut talvemütsi tarvis, sai lisatud 20% finulli ja kudumisel on kaelusmüts. Aga jah, 1 angoora on ikka selgelt vähe ;)

Minu 10st erinevas tõutuses, vanuses ja värvis kanast suvatseb muneda vaid 1 suvel vabrikust toodu. Söök on neil mitmekesine, erinevad terad, munakana mineraalilisand jne, enamasti on nende majas ka soojakraadid. Kust saada praegusel ajal juurde munejaid kanu?


Natuke suurematest loomadest, siis 2 kuuseks on saanud shotlase ja maatõu ristandtüdruk.
Karvane, kuigi mitte niipalju, nagu puhtad shotikad, aga sarnase tukaga küll. Eks sealt tukast ka millalgi väiksed sarvemuksud hakkavad paistma.

Elavad nad oma maakast emaga mul kodu juures ülejäänud karjast eraldi. Käivad vabalt laudas ja väljas. Parim on aga see, et saan lüpsta just siis, kui mul tekib vajadus või soov toorpiima järele nt. juustu teha vmt. Siis panen lihtsalt õhtul vasika emast eraldi ja hommikul saangi oma ca 5l piima:) Ideaalne variant mu meelest.

Vahepeal tulid meile üsna ootamatult 10 EPK ja EHF vasikat-mullikat. Hetkel olemegi nendega kahevahel, kas müüa või edasi pidada ja hiljem ammlehmadena kasutada. Välja ei taha neid talvel saata ja uues lamblas, kus nad elutsevad, ei ole see just parim kooslus, tekitavad palju niiskust jne.

On juttu olnud, et lambad on lärmakad loomad. Mina pean küll mainima, et minu omad on üsna vagased. Ju nad on minus nii kindlad, et ma nende eest piisavalt hoolitsen:)

Siin pildil on Suur Scott paaritusrakmetes, millest on mul küll jätkuvalt hea meel. Ei mingeid liigvarajasi ootusi ja pabistamist. Lambad ise on kolme erinevat värvi märgistusega, mõnel utel korraga ka kaks värvi, sest esimene paaritus pole ilmselt tulemust andnud. Või on võimalik selline asi, et jäär ka juba tiinestunud ute uuesti üle käib? Vanad uted olid paarituses septembris. Ja nüüd on jäärad uuesti töös detsembri algusest, et noored paaritada ja võimalikud tiinestumata vanad ka uuesti ette võtta. Nii ongi neist vanadest 2 uuesti üle märgitud ja üks wensley, kes septembris veel ei innelnud. Iseenesest käis kõik kähku- nädalaga olid kõik märgistatud. Siis vahetasin värvinõud jääradel, et uuesti paaritujad märkamata ei jääks. Ja üks noor ongi nüüd 15 päevase vahega uue märgi saanud. Teistega on kõik vaikne, nädala hoian veel ja siis lähevad jäärad jälle puhkama.

Edasi oleks plaan uted ka jaanuari keskel pügada, sest sügisel jäi see tegemata. Aga selleks tahan kindlasti kasutada spetsialisti abi, sest esimesed poegimised peaksid olema veebruari alguses ja selles staadiumis ma ise ei riski neid enam solgutada.Jja tuleb ka ilmaprognoose jälgida, sest uuel lamblal on siiani tagumine otsasein alles kilega kaetud. Üldiselt hoiab ka see päris hästi sooja, aga kui ikka 15-20 miinuskraadi väljas, siis hakkab sees põrandapinnal vesi külmuma.
 
Uus lambla on aga igati uhke:) Eesotsas on tulevased töö- ja olmeruumid- lambapesua/pügala, villavabrik:), saun ja köök. Seal siis saab kunagi teha koolitusi ja üritusi laadis "Lambasõbrad Liinavabrikus" ;)

Head aastalõppu, mürtsulist aastavahetust ja edukat uut aastat kõigile lamba-villa-käsitöösõpradele ja headele lugejatele-kaasaelajatele!