Selgus siis, et lambal pole emakakael piisavalt avanenud (harvaesinev häda) ja sealt ei olegi võimalik midagi kätte saada. Lõõgastav süst, epiduraal ja jälle tükk aega ootamist. Vahepeal aga jäi Lillele silma-kõrva, et need teised päeval sündinud talled pole küll süüa saanud. Läksin siis selle närvihaige ema juurde kontrollima- ja nii oligi- nisadel alles korgid ees. Eks siis lüpsin ja Lill õpetas, kuidas sondiga sööta. Nii et tänu talle pääsesid ka need kaks väikest hullemast.
Aga siis see hädaline- lõpuks sai Ants asjad niikaugele, et sai talle kätte. Pani ta maha ja kõigi suureks üllatuseks hakkas see liigutama. Uskumatu, aga talleke oli kogu selle mitu tundi kestnud jama üle elanud. Oli ka teine tall, aga see juba surnud. Jälle lüpsma, aga kuna emal endal ei tulnud midagi, siis läks loosi 2 päeva varem talled kaotanud vana ute piim.
Hilisõhtul sonditasin veel kõik 3 värsket talle. Hommikuks olid kaksikud kenasti krapsid ja ema sai toidetud nad.
Haige utt aga oli üsna äbar, sai süstid, tallele lüpsin amme.
Esmaspäevaks oli utt pikali ja ei tahnud enam jalgu alla võtta, ning lõunaks oligi ta läinud ja talleke üksi.
Eks siis tegin jälle ümberkorraldusi. Vana Hallpea üksikboksi rihmaotsa ja orvuga tema alla. Paar korda olin ka juba varem üritanud tallekest võõra nisa juurde viia, siis ei võtnud ta vedu. Nüüd aga ilmselt tühi kõht tegi oma ja tall oli valmis amme nisa imema. Vana utt muidugi ei olnud sellest vaimustatud, aga kinni hóides saime hakkama. Nüüd käingi siis võõrasema hoidmas, et orvuke (Õnneke) süüa saaks.
Järgmine häda ilmnes, kui tahtsin sel vanal utel sabaaluse ja kintsud vähe puhtamaks pügada. Tal on tekkinud põletik ja eritub mäda- nii et tal ka nüüd süstid ja loodan väga, et ta paraneb.
Esmaspäeva õhtul oli poegimisnurgas järgmine utt, kelle eraldasin. Boksidest suuremad talled lähevad edasi lasteaeda, et uutele ruumi teha. 2,5 tunni pärast vaatama minnes oli ta juba poeginud- üks valge tall jalgel. Lähemalt vaadates nägin poolenisti põhu all veel midagi. Surnud tall. Aga mis eriti kummaline- see oli üleni pruuni värvi- nagu pruun finull! Keha oli kuidagi kummaline- suurem ja lödi- ilmselt mingi seesmine väärareng. Aga see värv!? Ema on valge, Marju juurest pärit ristand. Ehk oskad, Sa Marju, kommenteerida??
Sellised kurvad lood siis meil. Nii et tõesti- kõige hullemad asjad on nüüd ära juhtunud ja edasi läheb kõik hästi!
Vahvamatest asjadest- pügasin ära Navi. Aega läks oma 1,5 tundi. Aga asja sai, ja veel millist asja- mõnusalt siidist-pehmet-beezhikat angooravilla:)
Üks pilt jäi tegemata, nimelt see, kus jänks sai selga uue kampsiku:)