Arvasin siis õigemaks jälle kontrollida ja selgus, et Spotil, kes juba terve ööpäeva oli määginud ja pressinud, olid sünniteed täiesti avanemata. Helistasin siis loomaarstile ja üritasin tema näpunäidete järgi emakakaela masseerida. Tulemuseta. Kuna õhtul arst enam tulla ei saanud, siis andis uued õpetused. Nimelt jootsin Spotile lõõgastuseks ja rahustuseks veidi alkoholi :), et ta liialt ei pressiks.
Ja siis asusin kontrollima oma vana utte. Temal jälle vastupidiselt olid sünniteed täisavatuses, aga ühtegi pressipoegagi ei olnud. Kuna ta ka selline nõrk oli, siis otsustasin asjale kaasa aidata. Tall oli kenasti õiges asendis ja minu sekkumise peale tuli isegi paar nõrka pressi. Arvasin sellel utel ühe talle olevat, sest ta oli selline kõhna ja udargi väiksemapoolne. Igaks juhuks kontrollides selgus aga veel üks talleke tulevat. Kui see välja aidataud, siis poolnaljaga arvas tütar, et kontrolli ikka veel. No ja oligi veel üks tulemas. Kenad tumedate ninadega kaks poissi ja tüdruk.
Spoti sel ajal aga tõepoolest sai veidi rahuneda ja tukkus pea seina najal :)
Pippa muidugi ei rikkunud oma reeglit, et talled ei taha hästi õiget asendit võtta. Taaskord esimene tall tuli pea ja üks jalg ees. Ja teine tagajalad ees, kusjuures mitte sirgete jalgadega, vaid küünar? põlve? liigesest kõverdatuna.
Nüüd peaks mõned päevad vahet olema, siis veel üks tumedapealine ja alustavad puhtad wensleydale uted. Nende järel kohe hulk aastaseid ja kaheseid wensleydale poolikuid. Loodetavasti ei vajata enam niipalju minu abi, kui siiani, võiksid nad ikka enamasti ise hakkama saada.